Перейти к содержимому

Фото
- - - - -

Статья об эстонской разведке


  • Закрытая тема Тема закрыта
6 ответов в этой теме

#1 Poder

Poder
  • Постоялец
  • 2 649 сообщений
  • Откуда:Mardulino. Derevnya Kallavere.

Отправлено 08 Октябрь 2009 - 14:57

http://www.postimees.ee/?id=171328

небуду винит некоторых форумчан втом сто они незнают гос языка но переведу статю попоззе - у меня заимет просто временни. В етои теме вкразе описано как наше государство уничтожыла националную разведку и по какои пречине.

- meeldivat lugemist!

Eesti postimees


Urmas Roosimägi: sõnumitooja tapmine – Eesti sõjaväeluure saatus (81)
05.10.2009 10:00

Urmas Roosimägi, brigaadikindral reservis

Kommenteeri | Prindi

Luureskandaal ja sellele järgnenud reformimine puhastas sõjaväeluuret nagu­ tulvavesi. Nüüd oleme ühest sõnumitoojast ilma, sest oleme ta tapnud, kirjutab Urmas Roosimägi,­ brigaadikindral reservis.


Paljud ilmselt teavad, et kuulus fraas «Ärge tapke sõnumitoojat!» kuulub vanakreeka tragöödiate autorile Sophoklesele ning hiljem on seda väljendit kasutanud ka Shakespeare oma suurteostes «Henry IV» ja «Antonius ja Kleopatra». Läbi aegade on seda väljendit kasutatud ning selle mõte seisneb selles, et ebameeldivate uudiste tooja on vaid sõnumitooja, mitte ebameeldivuste autor, ning seepärast ei ole õige sõnumitooja peale välja valada halvast sõnumist tekkivat viha.

Palju vähem teatakse aga seda, et väljendit «sõnumitooja tapmine» kasutatakse tänapäeval spetsiifiliselt luureteema käsitlemisel. Luure peamine ülesanne on anda kõrgema tasandi juhtidele objektiivset informatsiooni ja prognoosida saabuvaid sündmusi. Tihti on need aga vägagi ebameeldivad ja kokkusobimatud kõrgema juhtkonna visioonidega. Siis satubki luureteenistus ebasoosingusse ning kui luurajad osutuvad veel põikpäiselt jonnakaks ja keelduvad oma arvamusi juhtkonna soovidele vastavalt silumast, otsustatakse nad tihti paika panna teistsuguste survemeetmetega. Alati on võimalik leida mõni detail, mille saab piisavalt suureks paanikaks puhuda, et luurajatel hapnik kinni keerata ning nad vaikima panna. Sõnumitooja tapetakse.

Kuhu ma oma jutuga sihin? Aga sinna, et mind vihastab see, kuidas Vene luureteenistused päris avalikult praalivad, et Eesti suunal tuleb võidelda ainult kaitsepolitseiga, sest Eesti sõjaväeluuret pole nagunii enam kaks-kolm aastat olemas. Jutt käib sellest sõjaväeluurest, mis mõne aasta eest jõudis isegi kurjuse sümbolina Vene ilukirjandusse, kui Viktor Levašovi sopakat «Patriootide vandenõu» üldse ilukirjanduseks saab lugeda. Näib, et meie sõjaväeluurajaid on piiri taga rohkem hinnatud kui kodus. Idapiiri taga negatiivses tähenduses, läänepiiri taga positiivses tähenduses. Miks on see nii, mis siis kodus lahti on? Vastus on lihtne – sõjaväeluure on olnud ebameeldivate sõnumite tooja. Toon siinkohal paar näidet.

2005. aastal, kui Eesti langetas otsuse oma Afganistanis teenivad üksused koos inglastega 2006. aastal lõunasse Helmandi provintsi läkitada, hoiatas sõjaväeluure kaitseväe juhtkonda, et kaitseväe üksuse lõunasse viimine toob endaga kaasa sattumise karmi sõjakoldesse, mis võib osutuda isegi raskemaks, kui seda on olukord Iraagis. Märkusena olgu öeldud, et 2005. aastal sõjategevust Helmandis peaaegu et polnud. Luurajate hinnangu aluseks oli ilmselgelt olukorra jälgimisest tulenev loogika, et sõjategevus intensiivistub kohe, kui britid koos satelliitidega lõunasse saabuvad. Selle seisukoha pärast käisid sõjaväeluurajad korduvalt ülemate ees vaibal.

Toonane peastaabi ülem Alar Laneman nõudis lausa, et luurajad oma arvamusest lahti ütleksid ning juhtkonnale sobiva «kõik on imetore» seisukoha võtaksid. Luurajaid süüdistati mitmes surmapatus, sealhulgas valetamises ja katses kallite liitlastega suhteid rikkuda. Oma seisukohti põhjendasid ülemad ja missiooni lõunasse suunamist pooldavad ringkonnad statistikaga, mille järgi lahingutegevust Helmandis 2005. aastal peaaegu polnud. Ometigi kasvas lahingukontaktide arv 2006. aasta kevadel, kui britid, eestlased ja taanlased Helmandisse saabusid, kohe hüppeliselt ning nüüd tunnistavad kõik, et oleme Lõuna-Afganistanis suhteliselt lootusetus sõjas. Me oleme kaotanud juba mitu sõdurit surnuna ja vigastena ning selle kõige lõppu pole veel näha.

Siinkohal võiks eelmise jutu jätkuna vahepalaks üles võtta teema, kas Eesti luurajad on nii lollid ja andetud, kui neid ajakirjanduses ja teatud ringkondades pidevalt püütakse kujutada. Kui Eesti sõjaväeluure hoiatas pika ja ohvriterohke sõja eest juba 2005. aastal, siis näiteks Briti kaitseminister John Reid ütles veel 2006. aasta märtsis, vahetult enne Suurbritannia vägede ning nendega koos meie üksuste sisenemist Lõuna-Afganistani, järgmised sõnad: «Me oleme lõunas (Lõuna-Afganistanis), et aidata ja kaitsta Afganistani rahvast oma majanduse ja demokraatia rekonstrueerimisel. Me oleksime eriti õnnelikud, kui saaksime lahkuda kolme aasta pärast ühtki lasku tegemata.» Kahtlemata põhinesid tema lootused optimistlikel luurehinnangutel, mida Suurbritannia luureteenistused oma valitsusele tootsid. Paraku osutusid need valeks, Eesti sõjaväeluurajate hinnang aga õigeks.

Teiseks näiteks toon siiamaani kirgi üleskütva pronkssõduri loo. 2007. aasta veebruaris, hinnates võimalikke ohte Eesti julgeolekule, tõstis sõjaväeluure muu hulgas esile ka rahutuste puhkemise võimaluse Eestis, kasutades näitena just pronkssõduri teemat. Kuigi sõjaväelased ei teadnud pronkssõduri teisaldamise kavatsusest tol ajal veel midagi, osutus nende hinnang kaks kuud hiljem õigeks. Oleks sõjaväeluurajate hinnangut arvestatud, oleks ehk midagi teistmoodi tehtud, kuid paraku seda hoiatust lihtsalt ignoreeriti, kuna sõjaväelased tulid jälle lagedale ühe ebamugava sõnumiga. Võib-olla oleksid sõjaväeluurajad jonnakalt jätkanud probleemile tähelepanu juhtimist, kuid paraku algas veebruari lõpus nendevastane nõiaprotsess, mille tulemusena ei tahtnud keegi nendega enam tegemist teha. Väidetavalt oli ka teisi teenistusi, kes valitsust rahutuste eest hoiatasid, kuid sel juhul tekib küsimus, miks neid hoiatusi ignoreeriti. Paraku käivad meil asjad nii, et kui keegi toob ebamugava sõnumi, teda ignoreeritakse ning pärast, et ebamugavat «ma ju ütlesin» vältida, tuleks talle üldse vesi peale tõmmata.

Kolmas näide puudutab meid kõiki aasta aega painava Venemaa spiooni Herman Simmi juhtumit. Näib, et sõjaväeluure oli ainus, kellel tegelikult oli kahtlusi, et riigi- ja NATO saladused lekivad itta. 2007. aastal lahvatanud luureskandaalil, mille tagajärjel kaotasid oma koha paar kõrget sõjaväeluurajat ja kaitseväe korralduse seadusega kärbiti sõjaväeluurajate õigused olematuks, on kaks tahku.

Esimene, kõigile laialt demonstreeritud tahk näitab sõjaväeluurajaid lollide ja saamatutena, kes koostasid idiootlikke operatiivettekandeid kaitseministeeriumi ametnike ja jumal teab veel kelle kohta. Teine, varju jäänud tahk viib aga tõdemuseni, et sõjaväeluurajad olid Simmile üsnagi jälile jõudmas. Pikaajalise töö tulemusena olid nad suutnud paika panna võimaliku infolekke valdkonnad ja jõudnud järeldusele, et leke on ilmselt kaitseministeeriumis, mitte peastaabis.

Kaitseministeeriumi sõjaväeluurel kontrollida polnud lubatud, seepärast püüti kasutada kõiki seadusest tulenevaid võimalusi või seaduse puudujääke, et asja edasi uurida. Ilmselt tehti koostööd ka kaitsepolitseiga. Kuna sõjaväeluure ise otseselt kaitseministeeriumis tööd teha ei saanud, kasutati välistamismetoodikat, mis tähendab, et inimesi, keda sai kontrollida, uuriti ja seejärel välistati ühe või teise isiku osas kahtlused.

Minu meelest näitab sõjaväeluure osas algatatud ja hiljem lõpetatud kriminaalasi muu hulgas selgelt, kuhu luurajad 2006. aastaks jõudnud olid – nad oletasid, et info peab lekkima kaitseministeeriumis tippametnikuna teeninud isikult, ning nad välistasid, et lekitajaks võiks olla Margus Kolga või Tiit Noorkõiv, sest nende osas jälitustoimik lõpetati.

Kui kaitseministeeriumi ametnikud aga teada said, et sõjaväeluure nende järel nuhib, mida ju tegelikult otseselt ei tehtud, sest ei Noorkõiv ega Kolga ei töötanud tol ajal kaitseministeeriumiski, tõusis paanika. Kes kartis, et avalikuks tuleb tema joomaharjumus, kes kartis, et tema armuafäärid, kes aga seda, et äkki avastatakse tema ametialased rikkumised või korralagedus ministeeriumis.

Ühesõnaga, kõik nakatusid üleüldisesse jälitusmaaniasse, mida omakorda õhutasid tagant Herman Simm ja teised koleerikud. Kuigi kedagi ju ei jälitatud. Oli periood, kus oli lihtsalt popp olla «sõjaväeluure ohver». Mäletan, et isegi mõned kõrged kaitseväe ohvitserid, kes kaitseministeeriumis ühes või teises asjas lobitööd tegid, hakkasid positiivse imidži loomiseks levitama jutte, kuidas sõjaväeluure ka neid on jälitanud.

Nende kolme näite varal olen lugejale loodetavasti suutnud anda ettekujutuse, millist tänamatut tööd tuleb luurajatel teha. Vaid luurajad ise teavad, kui mitu korda nad on pidanud taluma ülemate ja kõrgemate sfääride survet või viha, kui nende välja öeldud seisukohad pole ühtinud kõrgemate struktuuride visioonidega.

Nii otsustatigi «tappa sõnumitooja». Aeg selleks oli suhteliselt sobiv – juba 2006. aasta suvel oli teatud ringkonna kätte sattunud üks sõjaväeluure sisedokument, mida ajakirjanduses on nimetatud operatiivettekandeks. Tegu oli ühe luureametniku sooloprojektiga, paberiga, millesse oli kokku kogutud kõlakad, klatš ja ajalehemüra. Kuna seal oli nimetatud aga mitut kõrget riigiametnikku ning isegi paari poliitikut ja ajakirjanikku, põhiliselt küll vaid teatud fraaside või artiklite autoritena, sobis see poliitikasse kippuva Tarmo Kõutsi pihta tule avamiseks suurepäraselt. Olgugi et ei Kõuts ise ega isegi mitte sõjaväeluure juhtkond polnud seda paberit näinudki, demonstreeriti seda avalikkusele kui Kõutsi püüdu kasutada sõjaväeluuret tsiviilvõimu järele nuhkimises.

Selline kombinatsioon andis võimaluse käiku lasta tubli poliitsõdur Jürgen Ligi, kes uskus üdini seda, mida tema intriigihimulised ametnikud talle kõrva sosistasid. Loomulikult ei julgenud Kõuts sõjaväeluure kaitseks sõna võtta. Ühelt poolt oleks see võinud jätta mulje, et äkki ta ongi asjaga seotud, ning teiselt poolt ta ilmselt ise ka ei teadnud, mida see sõjaväeluure tegelikult teinud võib olla. Samas ei tohtinud ta oma poliitilist renomeed mingi kaitseväe jama pärast ära rikkuda.

Löögi alla jäänud teine pool, luurajad ise, ei saanud samuti enda kaitseks midagi öelda, sest oma teenistuse eripärast tulenevalt pidid nad suud kinni hoidma ja lihtsalt uksest-aknast tulevat sappi taluma. Uus kaitseväe juhtkond pidas aga paremaks kaitseministeeriumiga, kes tolleks ajaks oli juba hüsteeriasse klopitud, häid suhteid hoida ning loobus igasugustest katsetest oma luuret kaitsta. Intriigiga liitusid aga aina uued tegelased, kes kõik olid protsessi tulemusest huvitatud.

Valimistega sai poliitiline sõda läbi, kuid üldsus oli sedavõrd vahus, et neile, kes vihkasid sõjaväelasi ja sõjaväe­luuret, näis, et on saabunud sobiv võimalus lõpuks «sõnumitooja tappa». Eestis on piisavalt tippametnikke ja -poliitikuid, kes usuvadki, et ühe riigi relvajõud saavadki ilma luureta hakkama. Mis seal rääkida, on piisavalt neidki, kes arvavad, et meil polekski oma kaitseväge vaja või kui, siis piisaks ainult paraadidel kaunilt marssivatest parketi-sõduritest. Kas see tuleb nende rumalusest või pahatahtlikkusest või lihtsalt sellest, et neil on Eesti riigi julgeolekust sügavalt ükskõik, seda tuleb iga persooni puhul eraldi analüüsida.

Igatahes kasutati ära olukorda, kus uus kaitseminister Jaak Aaviksoo oli andnud poliitilise lubaduse 2008. aasta jaanipäevaks aastaid venima jäänud kaitseväe korralduse seadus valmis teha. Teadagi, otsusekindla mehena ta oma lubaduse ka täitis. Sõjaväeluure jaoks tähendas see aga seda, et äsja häbistatuna ja pooleli oleva kriminaalasja valguses polnud tal lootustki endale mingeid elujõulisi õigusi saada.

Vahepeal tekkis oht, et kriminaalasi lõppeb enne, kui seadus vastu võetakse. Seda siis, kui kaitsepolitsei 2007. aasta sügisel uurimise lõpetas. Siis tuli appi aga prokuratuuri vastloodud uurimisosakond, mis luurajate süüasja uuesti üles korjas ning menetlust jätkas. 2008. aasta juunis võeti kaitseväe korralduse seadus lõpuks vastu ning nagu arvata võiski, kaotati sellega sõjaväe vastuluure täielikult ning luure osas jäeti õigus vaid lehti lugeda ja väljaspool piire raadioeetrit jälgida. Sisuliselt purustati kuusteist aastat ülesehitatud süsteem päevapealt.

Seejärel lõpetati ka kriminaalasi uduste põhjendustega, mis jättis ebaselgeks, kas luurajad olid milleski süüdi või mitte. Kuigi süüdi võib demokraatlikus riigis mõista kedagi või midagi ainult kohus, tõttasid paljud seni sõjaväeluuret materdanud tegelased prokuratuuri määrust tõlgendama kui süüdimõistvat kohtuotsust. Hea küll, kellelegi ei meeldi vabandada, kuid võib ainult oletada, millise tagasilöögi toimunu sõjaväeluurele andis – võib öelda, et maanduti jälle aastasse 1993.

Meile ei meeldi rääkida tagajärgedest. Paraku tuleb seda teha. Simmi puhul me alles rehkendame, millises ulatuses kahju ta Eesti riigile ja kogu Põhja-Atlandi alliansile tõi. Vähemalt on meil olemas inimene, kes selle eest vastutab. Aga kes vastutab kaks aastat väldanud luureskandaali tagajärgede eest?

Praeguseks on osa endistest sõjaväeluure vaenlastest ka aru saanud, kui olulist rolli luure tegelikult etendab ning valmimisel on seaduseparandused, mis peaksid sõjaväeluurele ohelikku pisut järele andma, et sõjaväelased saaksid koguda sõjalist teavet, mida nad vajavad operatsioonide ettevalmistamiseks ja kaitseväe arendamiseks.

Ilmselt mingi aja pärast antakse ohelikku veel järele, sest saadakse aru, et üksuste julgeoleku tagamiseks peab kaitsevägi ka vastuluuret tegema. Ilmselt saadakse aja jooksul veel paljudest asjadest aru.

Kuid kas saadakse aru ka sellest, millist korvamatut kahju on kogu selle üles klopitud luureskandaaliga juba tekitatud? Ma ei hakka siin rääkima inimestest, kes usus ja armastuses oma riiki on luures teeninud. Seda teavad ainult nemad, millise jälje juhtunu neisse või nende lähedastesse on jätnud. Ma räägin süsteemist, mille ehitamine võtab aega aastaid ja aastakümneid, nimetagem seda siis luurevõrgustikuks.

Enamik meist ei saa kunagi teada, kui suur Eesti sõjaväeluure võimekus 2007. aasta alguses oli, sest luureskandaal ja sellele järgnenud reformimine puhastas sõjaväeluure maastiku nagu tulvavesi – jahtunud on suhted partneritega, kaotatud on kontaktid allikatega ning lahkunud on mitmed spetsialistid. Praegu oleme me ühest sõnumitoojast ilma, sest me oleme ta tapnud.
  • 0
дорогому модератору:

Räägi riigikeeles, kallis

#2 krv

krv
  • Постоялец
  • 915 сообщений
  • Откуда:Ревель

Отправлено 08 Октябрь 2009 - 15:40

translate.google.com
онлайн переводчик, также с эстонского на русский

Сообщение изменено: krv (08 Октябрь 2009 - 15:41 )

  • 0
Правила форума:
http://forum.ee/boardrules

#3 Poder

Poder
  • Постоялец
  • 2 649 сообщений
  • Откуда:Mardulino. Derevnya Kallavere.

Отправлено 09 Октябрь 2009 - 12:59

некто не осилил столи? завтра переведу..
  • 0
дорогому модератору:

Räägi riigikeeles, kallis

#4 -Lion-

-Lion-
  • Пользователь
  • 242 сообщений

Отправлено 09 Октябрь 2009 - 13:07

небуду винит некоторых форумчан втом сто они незнают гос языка но переведу статю попоззе - у меня заимет просто временни. В етои теме вкразе описано как наше государство уничтожыла националную разведку и по какои пречине.

Ты уже это сделал, вставив выделенную мною фразу.

дорогому модератору:

Räägi riigikeeles, kallis


Нужно в первую очередь быть человеком. Уметь соответствовать законам морали, законам человечности, а уж потом и законам, писанными людьми. Не судите, да не судимы будете.

Более того, позволю себе критиковать твою подпись. Ты уважаемый, находишься на русскоязычном форуме. Со своими крестами и уставами в чужой монастырь не ходят.

Сообщение изменено: analytiker (09 Октябрь 2009 - 13:20 )

  • 0

#5 Poder

Poder
  • Постоялец
  • 2 649 сообщений
  • Откуда:Mardulino. Derevnya Kallavere.

Отправлено 09 Октябрь 2009 - 13:26

analytiker, я не человек а курат, таксто згин архангел форумский.
  • 0
дорогому модератору:

Räägi riigikeeles, kallis

#6 -Lion-

-Lion-
  • Пользователь
  • 242 сообщений

Отправлено 09 Октябрь 2009 - 13:28

analytiker, я не человек а курат, таксто згин архангел форумский.

С этого и надо было начинать. Сгинул
  • 0

#7 Delete___

Delete___
  • Постоялец
  • 29 175 сообщений

Отправлено 09 Октябрь 2009 - 14:05

Я предвидел это.Тема закрывается.
  • 0