а ведь какое сильно стихотворение...

а ведь какое сильно стихотворение... если вчитатся в каждое слово...

Elus peab oskama
imesid ihata
rõõme tunda ja raskusi kanda
nutta, armastada ja vihata
petta saada ja andeks anda.

Elus peab oskama
seista ja kukkuda
tõusta ja uuesti edasi minna
valesid võita ja tõe eest hukkuda,
vabadussäde hõõgumas rinnas.

Elus peab oskama
paljuga harjuda-
kullaga võrdselt hinnata vaske...
vaikida, sosistada ja karjuda
eneseks jääda kuigi on raske.

Elus peab oskama
mõista ja kuulata
kõrvalseisjat, kel süda on vaevas,
terasid sõlkadest välja tuulata
maasse juurdudes uskuda taevast.

Elus peab oskama
nõuda ja paluda
trotsida karidekirjalist randa,
lüüa saada ja valu taluda...
aga ei iialgi alla anda

AGA EI IIALGI ALLA ANDA!