Перейти к содержимому

Фото
- - - - -

Endine USA sõjaväelane: vihkan oma armeed


  • Вы не можете создать новую тему
  • Please log in to reply
3 ответов в этой теме

#1 Poder

Poder
  • Постоялец
  • 2 649 сообщений
  • Откуда:Mardulino. Derevnya Kallavere.

Отправлено 11 Сентябрь 2007 - 04:13

Canyon Porter sündis 1981 Kuubal Guantanamo lahe USA sõjaväebaasis merejalaväelaste perre.
Olles koos vanematega mitmes USA osariigis elanud, astus ta 1999. aastal ülikooli ning kaks aastat hiljem ühines vahetult pärast 11. septembri terrorismirünnakuid sõjaväega.
Luurespetsialistina teenis ta nii Wiesbadeni lennuväebaasis Saksamaal kui ka Iraagis Abu Ghraibi vanglas. Praegu õpib Canyon Porter Eestis rahvusvahelisi suhteid.


Abu Ghraibi vanglas teeninud USA sõjaväe endine luurespetsialist Canyon Porter räägib, kuidas ta 11. septembrile järgnenud patriotismipuhangus läks Iraaki sõdima ja kuis ta pettus armees ja ameeriklastes.

Räägi mulle veidi oma taustast. Kuidas sa üldse sõjaväkke sattusid?

Ma käisin kolmandat aastat ülikoolis, aga mul ei olnud motivatsiooni ja ma puudusin tihti. Kuigi ma olin juba enne 11. septembrit mõelnud sõjaväkke minemisele, tundsin just siis, et tahan muutusi ja midagi kasulikku teha. Kohe järgmisel päeval olid kõik riigiasutused kinni, kuid 13. septembril 2001 liitusin ma sõjaväega. Läbisin baaskoolituse ja augustis 2002 saadeti mind teenima Saksamaale Wiesbadeni lennuväebaasi, kust enam kui aasta pärast läksin Iraaki.

Ma olin luurespetsialist ja seega läbinud kõige karmima julgeolekukontrolli. Iraagis oli just sellise ligipääsuloaga inimesi vaja – nii saadeti mind nelja kolleegiga Bagdadi Abu Ghraibi vanglasse. Kuigi meie väljaõpe oli kommunikatsiooni- ja luurevaldkonnas, vajati kohapeal hoopis ülekuulajaid ja ülekuulamistel saadud andmete analüüsijaid. Ma olin analüütik, kes luges ülekuulamisraporteid ja otsis sealt seoseid. Ma ei viibinudki eriti paljudel ülekuulamistel, käisin mõnda vaid huvist vaatamas.

Pärast Saddam Husseini kinnivõtmist loodi eriprojektide meeskond, sest meil oli vaja teada kõiki, keda Hussein tunneb, enne kui nad kaovad. Mind määrati selle eest vastutama, mis oli erakordselt kiire karjäär.

Kui me veebruaris 2004 Iraagist lahkusime, oli lugu Abu Ghraibi vangla õudustest just meediasse jõudmas. Olin üks esimesi, kes anonüümselt pressiga rääkis – mind soovitati Baltimore Suni reporterile Todd Richissinile. Andsime intervjuu ka New York Timesile, kuid siis, kui Ted Koppell oma suure jutusaate jaoks hakkas huvi tundma, otsustasime, et see on liig.

Samal ajal otsustas üks meiega koos teeninud sõdur rääkida oma nime ja näoga. Tal oli edaspidi sõjaväes väga raske ja me arvasime, et olime niigi kaugele läinud. Seda enam, et pidime ka sõjaväejuurdluse jaoks uurijatega rääkima.

Mul oli õnne, sest me olime viis inimest, kes lihtsalt juhtusid minema Abu Ghraibi ja juhtusid kõigest osa saama. Ma ei näinud küll ilmselget piinamist, aga nägin paljutki, mis ei olnud õige. See on ainulaadne kogemus.

Tahtsid sa pärast Iraaki ja Abu Ghraibi kunagi missioonidele tagasi minna?

Ka tagasi tulles olin ma valmis minema missioonidele, kuid mitte Iraaki, ma olin algusest peale Iraagi sõja vastu.

Veider, kuid sa harjud sõjaväeeluga väga kiiresti. Ma ei ole kunagi nii palju kartnud, kui esimest korda konvois olles, sest pidevalt räägiti, kui ohtlik see on. Me üritasime karmid välja näha, aga kõik esimest korda konvois olijad värisesid. Meie baas oli tihti rünnaku all, granaadirünnakutes sai ka vange surma.

Aga ühel hetkel sa harjud. Mõne aja pärast on tööl olles isegi igav ning kui vajatakse vabatahtlikke, siis on see hea vaheldus. Muidu töötad ilma vaheaegadeta seitse päeva nädalas 14 tundi päevas, ainuke kergendus on tunnike päevas internetikohvikus meile lugeda ja lähedastega vestelda.

Kas sa oleks ka ilma 11. septembrita armeesse läinud?

Raske öelda. Ma olin ka enne armee peale mõelnud, kuid ilma sellise sündmuseta oleks mu liitumine olnud ebatõenäoline. Ma ei tahtnud enam ülikoolis käia, mul ei läinud seal hästi ja ma tahtsin midagi erinevat. Aga ma mõtlesin ka Taisse minemise ja lihtsalt Kagu-Aasias reisimise peale, mis tundus tõenäolisem kui sõjavägi. Nii oli 11. september väga oluline.

Tagasi vaadates – kas sa oleks oma kogemusi arvestades ikkagi sõjaväkke läinud?

Ma kahetsen paljut, mis juhtus. Ja ma vihkan sõjaväge, sest see on väga halvasti juhitud. Ning lisaks juhtus Iraagis hirmsaid asju.

Siiski kui ma peaksin seda uuesti tegema teades, et ma saan turvaliselt tulema, ma läheks, sest ma õppisin seal palju. Ma ei muudaks midagi.

Kas Iraaki või Afganistani saadetavad sõdurid teavad, mida oodata?

Ma usun, et see on nüüd muutunud, aga meil ei olnud sisuliselt mingit ettevalmistust. Ühel päeval käisime lasketiirus harjutamas, et me ikka oskaks oma relvi kasutada. Ka kohtusime jalaväelastega, kes tegid parajasti lähivõitlustreeningut – kuidas väike ruum kiiresti kontrolli alla saada ja kuidas maja läbi otsida. Vaatasime veidi nende koolitust, aga tegelikult ei olnud meil Iraaki minnes ettevalmistust.

Kas teid õpetati kuidagi võõras kultuuris hakkama saama?

Ma õppisin veidi araabia keelt, kuid see ei olnud kohustuslik. Teel Iraaki olid Kuveidis mõned pinnapealsed koolitused.

Palju te mõistsite, kes on vaenlased ja millega üldse tegemist on?

Ma usun, et me teadsime üsna täpselt, kuigi see muutus pidevalt. Kui mina Iraaki saabusin, ründasid ameeriklasi peamiselt endisele režiimile lojaalsed kohalikud, kuid hiljem lisandusid välisvõitlejad.

Kogu maailm on näinud vangide mõnitamist Abu Ghraibis. Kas see vastab tegelikkuses toimunule?

Ma ei näinud seda, mis tegi Abu Ghraibi kuulsaks ning need pildid esitasid väga väikest osa vangla tegelikkusest.

Vanglas oli väike osa, mille eest vastutasid luureinimesed, ja siis üldblokk, kus olid tavalised kurjategijad – vägistajad, vargad, mõrvarid. Igaüks, kes sattus vanglasse, kuulati kõigepealt üle, et teha selgeks, kas neil on meie luure jaoks olulist infot või sidemeid.

Kord aeti midagi segamini ja üks 14-aastane poiss pandi üldpopulatsiooniga kokku, kuigi naised ja lapsed olid kaitstud eriosakonnas. Teda vägistati grupiviisiliselt ning seda teinud mehed viidi luureosakonda isolatsiooniruumidesse.

See juhtus väga närvilisel ajal pärast mitmeid rünnakuid ning nende meestega tegelenud sõdurid ei olnud kõige intelligentsemad. Nad olid vihased, sest nende kaasvõitlejad olid äsja surma saanud. Nad olid vihased, sest pidid vägistajatega tegelema.

Nad otsustasid ise õiglust luua ja panid need mehed käeraudadesse, sundisid inimpüramiidi, mõnitasid ja pildusid palliga. Isegi kui need kurjategijad olid alanduse ära teeninud, ei oleks seda ameeriklased tohtinud teha. See ei olnud meie töö.

Üks intsident tegi Abu Ghraibi kuulsaks, kuigi sel ei olnud midagi pistmist luurega, ülekuulamistega ega selles vanglas toimuvaga. Avalikkus sai sellest vildaka pildi, samal ajal kui toimus ka teisi asju, millest ei teatud.

Mis need teised asjad olid?

Näiteks nägin ma kord, kuidas terve perekond üle kuulati – 60-aastane isa, kes oli pime, kurt ja ei saanud õieti kõndidagi, ning tema kolm poega. Teadsime, et vana mees ei ole tegelikult midagi teinud. Süüalune oli kolmest pojast vanim, kelle juurest leiti käsigranaate, püsse ja terroristi käsiraamat. Teised lihtsalt elasid temaga ühes majas. Mitmed sõdurid üritasid isa ning noorima vaimupuudega venna vabastamist saavutada.

Kuid neid hoiti kinni, et seda üht survestada. Pojale isegi öeldi, kui sa annad meile oma kontaktid, laseme su isal minna. Küsiti, kas sa ikka tahad, et su vend siin oleks, siin võidakse vaimupuudega poisile liiga teha.

Keskmist venda ülekuulajad aga ahistasid ning minu küsimus, miks süütu mehega nii tehakse, ei saanud vastust. Naisuurija näiteks ütles: no mis sa arvad, mida su naine üksi linnas teeb? Kindlasti magab kõigiga.

Siis otsustati, et ta peab end alasti võtma, kuigi see on Araabia kultuuris võõraste naiste ees mõeldamatu. Kuid kliimaseade keerati maksimumi ning iga ta kehaosa mõnitati. See oli lihtsalt väga julm, ma küsisin, miks see vajalik on, ning nad vastasid, et nii hakkab ta rääkima.

Ülekuulamisruumist lahkudes palus mees oma riideid tagasi. Talle vastati, et riided on koostööaltitele. Ta palus pisarais, et ta ei peaks nii üle terava killustiku kõndima.

Sel hetkel ma sekkusin ja ütlesin, et ma panen talle vähemalt kingad jalga. See oli imelik olukord – sõdur kummardab käsiraudades alasti mehe ees, et talle sandaalid jalga aidata.

See oli vast üks minu headest tegudest Iraagis. Teel tagasi ta nuttis, anus, et mõnitamine lõpetataks, kuid siiski sai ta oma riided tagasi alles kongis.

Vanglas nägin kongide ees pidevalt alasti mehi, sest valvurid olid ilmselgelt lihtsalt sadistlikud idioodid. Mõnikord sunniti alasti vange väljas kätekõverdusi tegema või kaks rasket ämbrit käe otsas seisma. See oli lihtsalt julm.

Ühel õhtul oli 16–17-aastane poiss alasti kongis ning talle ei antud tekkigi, sest see olevat enesetapurisk. Bagdadis on õhtul külm, nii et ta värises. Lõpuks käskisin ma talle teki tuua ja lubasin ise öö otsa valvata.

Enamiku ajast ei rikutud reegleid, sest Genfi konventsioonis ei ole midagi näiteks alastuse kohta. See on moraalselt vale, aga ei ole üheselt ebeseaduslik.

Kuid avalikkus ei kuulnud neist asjust kunagi, nad nägid vaid ühe õhtu pilte. Nii et ühest küljest arvasid nad, et tegemist on ühe intsidendiga, ning teisest küljest, et see on väga tavaline.

Kuidas siis üks õhtu nii tähtsaks sai?

Sel õhtul tehti pilte ning saadeti neid sõpradele ja lähedastele. Keegi ei hoolinud sellest, kuni üks mees saatis need uudisteprogrammile “60 minutit”. Nemad aga tegid koostööd sõjaväega, mis sai nii suurt uurimist korraldada. Kuid uurimist ei oleks tulnud, kui poleks olnud meedia survet.

Igal õhtul juhtus seal vanglas midagi ja suuremat osa sellest ei uuritud kunagi.

Kas meedias loodud pilt oli reaalne?

Jah ja ei. Tavaliselt loodi pilt, et olukord on äärmuslik või vastupidi, probleeme polegi.

Kas usud, et Ameerika riik ja avalikkus õppis Abu Ghraibis toimunust?

Jah, ma arvan küll. Kuid ma olen kindel, et vangide väärkohtlemine jätkub, ehk ollakse sellest lihtsalt teadlikumad ning on raskem seda eitada.

Meie ajal juhtus näiteks nii, et ühel ülekuulataval oli suur sinikas ja ta ütles, et valvurid olid teda peksnud. Mu sõber pani loomulikult selle ka ülekuulamisraportisse kirja. Hiljem tuli tema ülemus ja sundis selle dokumentidest eemaldama. Sest see ei olevat tema asi.

Üldiselt on Abu Ghraibist ja Guantanamost õpitud ning nüüd on palju kergem selliseid asju uurida.

Olid Iraagis, kui Saddam kinni võeti, kuid pöördusid tagasi Euroopasse samal ajal, kui Abu Ghraibi vägivald sai avalikuks. Kui kerge oli tavaeluga harjuda?

Kohanduda on paaril missioonijärgsel kuul raske. Isegi uste paukumine hirmutas mind. Raske oli ka autot juhtida ning inimestega suhelda, sest ma olin kogenud asju, millest teistel oli raske aru saada. Palju tuge pakkusid teised Iraagis olnud.

ida sõjavägi pakub, et tavaeluga harjumist lihtsamaks teha?

Meid saadeti arstlikku kontrolli, mis soovitas ka psühholoogiga rääkida. Kuid ei olnud mingit sundi ning ma ei oleks töölt ära saanud, vaid see oleks tulnud minu vabast ajast. Võib ju arvata, et sellest ei ole midagi, sest ma olen kena inimene, aga paljudel juhtudel oleks hea, kui sunnitakse psühholoogi juurde minema.

Puhkus ja nõustamine on väga olulised, sest missioonil on suur pinge ja mitu meest on pärast tagasi tulemist oma naise või lapsed tapnud, sest nad ei mõista enam igapäevaelu.

Iraagist tagasi tulles on mitmeid turvareegleid. Sa saad puhkust ning ei tohi mõnda aega teha oma tööd või juhtida autot. Autojuhtimisega on eriti keeruline, sest Iraagis õpetatakse sind, et teel silla alla sõites peab alati rida vahetama, et teisel pool ei saaks ülevalt rünnata, Saksa kiirteedel oli see automaatne tegevus ohtlik.

Kuid kuna meie ei olnud terve üksus, ei olnud sellist taastumisperioodi ja me olime juba järgmistel päevadel roolis ja tööl.

Sa ütlesid, et hindad aega Iraagis, aga sa vihkad sõjaväge ja ei taha sinna tagasi minna. Miks?

Jah, ma ei taha tagasi minna. See on ka üks põhjustest, miks ma nüüd Eestis elan. Meie leping oli nelja aasta peale, kuid seal on ka tingimus, et veel nelja aasta jooksul võivad nad meid millal iganes tagasi kutsuda. Mul on seda aega veel paar aastat järel.

Ma tõesti ei taha tagasi minna. Armee on halvasti juhitud organisatsioon ning meeletu rahateenimismasin, kus töötab üle miljoni inimese, kui sinna hulka arvata ka reservid ning tegevuses osalevad firmad.

Lisaks on see heaoluriik, mis on Ameerikas haruldane. Meil ei ole iga päev palju sotsiaalkaitset, kuid armees töötades ei saa sind isegi lahti lasta, kui sa just ei tee midagi väga rumalat ja näiteks kedagi maha ei lase.

Armee on hirmus – ka näiteks raamatupidamises valitses kaos, mõnel kuul kadus meie palk lihtsalt ära, teinekord võeti arvelt niisama raha. Mõnel korral tehti see hiljem korda, kuid teinekord mitte. Kui tsiviilmaailmas pank su raha ära kaotab, lastakse vastutaja lahti. Armees nii ei tehta.

Seega on sõjavägi ligitõmbav just vaesematele ja vähema haridusega inimestele, sest töö on kindel ning seda on kerge saada.

Kui ma armeest lahkusin, pakuti mulle võimalust minna aastaks Iraaki tagasi ja teenida maksuvabalt 140 000 dollarit, mis on väga palju. Sõjaväelasena teeninuks Iraagis seitse korda vähem. Iga vähegi nutikas inimene valiks esimese ning töötaks eraäris, kus vähem nutikad kaua vastu ei pea. Ja nii jäävadki rumalad armeesse ja tõusevad seal aja jooksul kõrgesse auastmesse. Paljud kõrgemad ohvitserid ei ole mitte oma töös head, vaid ei saaks mujal hakkama ja on piisavalt kaua sõjaväes töötanud.

Ka siis, kui olime Iraagis, leidus ohvitsere, kelle peamine mure oli, et meie särgid oleks korralikult triigitud, mitte aga see, et meid rünnati. See on see, mille üle sõja ajal ainult rumalad inimesed muretsevad.

Ja selline rumalus levib kogu armees, kuigi on väga pädevaid kindraleid.

Ma ei ole sõjaväe vastu, ma ühinesin selleks, et oma riiki ja rahvast kaitsta ammu enne, kui Iraagist juttugi oli. Ma tahtsin kasulik olla, mitte teist riiki vallutada. Ma usun, et kogu see sõda oli rumal ning armeed kasutatakse valedel eesmärkidel.

Sa oled patriootlik ameeriklane, kel on paljugi riigi tegevuse vastu. Kuidas sa nüüd oma kodumaad näed?

Minu pilt riigist on paljugi muutunud. Ma olin juba ammu president Bushi vastu, aga pärast Iraaki olin ma ameeriklastes pettunud, et nad ta tagasi valisid. Paljud ameeriklased ei hooli maailmas toimuvast – me oleme sõjas, kuid ennekõike muretseme ikkagi bensiinihinna pärast.

Keskmine inimene oleks ammu pidanud teadma, et Iraagil ei ole mingit pistmist 11. septembri rünnakutega, kuid nad uskusid, mida Bush rääkis. Ma tundsin, et rahvas on oma töös läbi kukkunud. Me oleme maailma esimene demokraatlik riik ja meile peaks olema oluline teada, mis maailmas toimub ja vastavalt sellele valijatena otsuseid teha. Kuid kõik ameeriklased ei mõista seda vastutust. Siiski, ma hoolin endiselt oma maast.

Millal oleks USA pidanud Iraagist lahkuma?

Ma ei usu, et me oleks üldse pidanud sinna minema. Nüüd on olukord raske, sest kui me lahkuks, oleks riik kehvemas olukorras kui meie saabudes. Me vastutame tekkinud korralageduse eest, aga kui kohalikud soovivad, et me lahkuksime, peaksime lahkuma niipea kui võimalik, eriti kui me ei saa asju paremaks muuta.

Millal sai vabastamisest okupatsioon?

Raske öelda. Veel kord, ma arvan, et me ei oleks sinna üldse pidanud minema, kuid alguses nägid iraaklased meid vabastajatena. Saddam Hussein oli hirmuvalitseja, keda oma rahvas tõesti vihkas. Kuid kui Saddam ja tema režiimi võtmekujud olid kätte saadud, oleks me pidanud lahkuma. Kui me Iraaki läksime, võitlesime endise režiimi vastu, kuid tegelikult ei olnud seal siis terroriste. Kuid kui me jäime Iraaki liiga kauaks, siis tuli ka väljastpoolt võitlejaid. See oli märk, et me oleksime pidanud lahkuma.

Kui Iraagi vabastamine oli eesmärk, oleks me pidanud vabastama ja lahkuma. Sinna jäämisel sai ilmseks, et meie eesmärk ei ole vabastamine, vaid okupatsioon. Nüüdseks on kujunenud ebastabiilsus ja kodusõda ning meil ei ole põhjust Iraagis olla.


Извиняюс но на русском небыло и у меня нет временни переводит. Статя очен интересная.Советую прочитат. Если слова не понемаете - спрашываите.
  • 0
дорогому модератору:

Räägi riigikeeles, kallis

#2 Буквнехвати

Буквнехвати
  • Постоялец
  • 6 724 сообщений
  • Откуда:вы такие умные ?

Отправлено 11 Сентябрь 2007 - 08:29

ну не знаю .. обычная статья про человека и реалии жизни :)
  • 0

на этом месте могла быть ваша реклама. но вы проспрали все возможности.


#3 Punsher

Punsher

    Я за тобой наблюдаю... да-да... именно за тобой...

  • Постоялец
  • 5 846 сообщений
  • Откуда:Тигроландия

Отправлено 13 Сентябрь 2007 - 22:11

не все на русском осиливают такие статьи.. а ты загнул... на эстонском...
  • 0

#4 Тидессон

Тидессон
  • Пользователь
  • 675 сообщений

Отправлено 13 Сентябрь 2007 - 22:28

Пофих

Сообщение изменено: А вот... (13 Сентябрь 2007 - 22:34 )

  • 0